De Cesarisel tuli F1 pääsemisel kindlasti kasuks tema isa lähedased suhted Marlboroga. Põhi oli tal tugev all ning 1979. aastal tuli ta Briti F3 sarjas teiseks ning oli Ron Dennise meeskonnas F2 EM-sarjas neljas. 1980 tegi itaallane F1 debüüdi Alfa Romeo roolis. 1981. aasta hooaeg kujunes aga parajaks pettumuseks - siis juba McLareni roolis. Mees lõhkus õnnetuste läbi aasta jooksul mitmeid autosid ja kogus hooaja lõpuks vaid ühe ainsa punkti. F1 karjäär oleks de Cesarisel ilmselt sinnapaika jäänudki kui tal poleks olnud tugevaid sponsoreid toetamas. 1982. ja 1983. aastal jätkas ta Alfa Romoer roolis - ja tulemused olid ehk isegi üllatavalt head. 1982. aastal oleks ta Monaco GP võitnud kui viimasel ringil auto kütus otsa poleks saanud. 1983 oleks ta peaaegu Belgia GP võitnud, kuid seegi kord võitu ei tulnud mootoripurunemise tõttu. 1984 siirdus de Cesaris Ligieri meeskonda, kus ta võistles kaks aastat. Seejärel ta enam püsivat töökohta ei saanud ning pidi iga aasta uues meeskonnas töökohta otsima: Minardi, Brabham, Rial, Dallara, Jordan, Tyrrell, jälle Jordan ja lõpetuseks Sauber. 1994. aastal suutis ta veel kohati häid tulemusi näidata, kuid siiski otsustas ta hooaja lõppedes karjääri lõpetada. Itaallase nimele jäi 208 Grand Prix starti, kuid mitte ühtegi võitu.
Kui de Cesarisele just väga paljud rekordid ei kuulu, siis üks on küll märkimisväärne - nimelt on tema rohkem GP võistlusi katkestanud kui keegi teine, täpsemalt 148 korda. Lisaks kuulub talle veel üks tähtis rekord - ta on suutnud ühe hooaja jooksul katkestada kõik etapid, täpsemalt 16 1987.