“Jan Uuspõld läheb Tartusse” on süsimust komöödia näitleja Jan Uuspõllu dramaatilisest ja seiklusterohkest elust.

Film, kus paljud tuntud inimesed mängivad iseennast, paljusid reaalseid isikuid mängivad näitlejad ja osad kuulsused mängivad teisi kuulsusi. Loos teeb kaasa plejaad meediakangelasi alustades “Lihtsa elu” Sillest lõpetades Eesti vabariigi presidendiga. Filmi peaosalise Jan Uuspõllu filmisaatus on inspireeritud tema reaalsest elukäigust.

Jan Uuspõld on andekas, kuid p***ekäinud näitleja. Ta prassib kui Pant, Hunt ja Kekkonen kokku, kükitab kasiinodes nagu viimane Viiol ning valetab nagu Mart Laar. Jan on kõigile võlgu ja kõigiga tülis ning saab oma naiselt alatasa nahutada nagu Inno Ingridi käest. Pärast teatrist vallandamist on ta sunnitud leiba teenima Õllefestivali maskotina, viikingnaise Helgana.

Ühel päeval peksab tal s**t nii ventikasse, et ta marsib otsesaate võtteplatsilt minema. Järgmine hommik leiab Jani juba lõdisemas kainestusmaja külmade linade vahel. Kõik on jõudnud punkti G.

Aga tunneli lõpus paistab valguskiir — Jan saab pakkumise, millest on võimatu keelduda — peaosa Vanemuise uues Tammsaare lavastuses.

Nüüd tuleb ainult Tartusse jõuda.

Aga kui raha on huugama pandud, siis tuleb minna teisiti. Oma teekonnal satub Jan kõikvõimalikesse jamadesse. Ta kohtub kavalate poliitikute, kiimaste naiste, mõrvahimuliste maameeste, hullude prohvetite, kuulsate popstaaride ja Eesti Vabariigi presidendiga, kes viivad üheskoos vaese prominendi närviataki äärele.

Lõpuks ei saa Jan enam ise ka aru, kes ta on, kust ta tuleb ja kuhu ta läheb ning mis ümberringi toimub…

Tegu on komöödia filmiga.

Filmitegijatel on kõva julgus olnud, et taoline film valmis teha. Aga näed - asja eest siiski. Tegu on ju Eesti viimaste aastate vaadatuima omafilmiga. Sisu oli üsnagi huvitav, aga nalja sai ka omajagu. Kümnest seitse.